Inimesed elavad viljakusega seotud takistusi erinevalt läbi. Alljärgnevast emotsionaalsest intervjuust saab aimu, mida kogeb ja mõtleb spermadoonorit kasutav naine.
1. Milline on Sinu lugu lapsesaamisest?
Kui ausalt rääkida, on tegemist olnud päris õudse kogemusega. See periood on endaga kaasa toonud palju pisaraid. Ma ei olnud selleks valmis, mida see endaga kaasa toob, kui teiste poolt oodatud ja ettemääratud ajal lapsi majas pole!
2. Kas sa kirjeldaksid oma lugu lähemalt – millest kõik algas jne?
Noorena olin koolis populaarne ja lahe tüdruk, ka kodune elu oli tore. Vanemad olid tolle aja kohta „jumala normaalsed“, neil oli rohkem võimalusi kui teistel NSVL ajal ja tänapäevaselt väljendades oli mu elu lill. Mul oli alati poisse, kes mu ümber tiirutasid ja ma nägin väga hea välja. Läksin peale keskkooli ülikooli ja lõpetasin selle.
Varsti järgnes esimene tõsisem suhe. Saan praegu aru, et olin tegelikult kerge eluga harjunud ja tahtsin, et mugav elu jätkuks. Pidev vanemate toetus andis võimaluse käia kohtades, kus oli võimalus jääda silma nendele meestele, kes juba raskel ülemineku ajal olid õigel ajal õiges kohas. Ka isa toetas, et tütar saaks hea elu peale ja väärilise mehe. Lisaks oli mul endal olemas töökoht ja haridus. Nii läkski, nagu kõik mu elus, ilma raskuste ja takistusteta.
Äkki saabus reaalsus ja ma sain aru, kui kaitsetu ja naiivne ma olin. Klišeede klišee – mina olin kodune iluasi ja ametlik trofee. Minu asi ei olnud, kuna ja kus oli mees, kes teenis peamise sissetuleku. Avalikud petmised, alandused, abikaasalt saadud suguhaiguste ravimine. Püüdsin kohaneda, sest mulle teatati jõhkralt, et kui tahan koorekihi sissetulekut, siis elan ka koorekihi elu. „Kõike head ei saa, vali kas oled vait ja lepid või kõnni minema, sest sinu kohale on järjekord.“
Ja siis ma avastasin, et olen rase…. (paus). Muidugi ma jooksin koju emale kaebama ja abi järele. Tema soovituste üle ma ei imesta. Ema ütles, et elu „suurte meestega“ ongi selline ja kui saan lapse, on mul kindel garantii rahale olemas ja elu muretu. Piinlesin selles situatsioonis veel nädala ja siis toimus minus revolutsioon: kui abikaasa oli kodust ära, pakkisin asjad ja kolisin varem valmis vaadatud üürikorterisse. Panin kinni aja arsti juures ja katkestasin raseduse, millest ma isegi mõelda ei tahtnud. Ma ei suutnud kahjuks mõelda sellest väikesest elust enda sees, ma tahtsin lihtsalt kõigest vabaneda.
Aastad läksid ja ma kohtusin reisil endast 8 aastat vanema mehega. Olin siis juba 29 ja saanud oma sinisilmsusele esimesed triibulised peale. Seekord olin üliettevaatlik ja alustasime kooselu alles poole aasta möödudes ning abiellusime. Temal oli samuti seljataga raske suhe – esimene abikaasa tegi temast lahutusega vaese mehe. Ta ei kaotanud oma kompetentsi ega tööd, aga pidi olmeliselt ja säästude mõttes alustama peaaegu nullist. Tema eelmisest abielust, mis oli alanud sama noorelt, kui minul, oli sündinud kaks poega.
Siis, kui arvasin, et elu hakkab paika loksuma, algasid uued katsumused. Ämma vihjed muutusid õelaks. Järgnesid otsesed ütlemised, et kui juba noor naine võeti, siis peaks ka lapselapsi jälle saama.Kuhu nad siis jäävad, üle aasta aja on juba poja kulul elatud, kas ei oleks aeg juba naiseks hakata. Siis oma ema: „Seda sa said tookord aborti tehes, kas nüüd oled rahul.“ Lisaks mu tuttavad, töökaaslased, kaugemad sugulased – see oli kõigi asi, millal ma juba lapsed saan, sest oleme ju nii stabiilne paar.
Rääksisin mehega, temal polnud muidugi kuhugi kiiret ja soovitas mul mitte tähele panna. Siiski muigas ja ütles, et on nõus kindlasti aktiivsemalt osalema ja uuris ega ma midagi ei kasuta. Olin tablettidest ammu loobunud, polnud sellist suhetki. Ka ei muretsenud ma sel hetkel, sest olime lähemalt suhelnud kõigest aasta.
3. Kuna hakkasid muretsema ja pöördusid arsti juurde?
Kui olime „aktiivsemalt“ ovulatsioonitestide järgi lastesaamisega tegelenud ja elanud koos 1,5 aastat ja tulemust polnud. Kõigil oli selle aja peale selge, kelle süü see on, et lapsi ei saada, sest mehel olid lapsed olemas. Kommentaaride laviin muutus otseseks ja õelaks, loobusin mehega koos perekondlikel üritustel käimisest. Mind häiris see, et teda üldse ei häirinud, kui väga ma selle all kannatasin. Tema keeldus arsti juurde minemast ja tutvustavad materjalid viljatusravist jättis ta lihtsalt lauale vedelema, kui neid talle sokutada üritasin. Ta ei olnud mu vastu halb, aga palus asja rahulikult võtta ja arvas, et saame õnnelikud olla ka lapseta! Mina olin unistanud keskkoolist peale, et olen ema. Kõik need jutud sellest, kuidas laps on su maailma keskpunkt ja sa koged erakordset armastuse ja õnnetunnet – ma tahtsin seda.
Ja siis ma hakkasin ikka jubedalt oma aega raiskama ja käima „imearstide juures“, järgisin kõikvõimalikke alternatiivravi ja -meditsiini võimalusi: nõelad, püha vesi, paast, ekstraseansside seansid needuste ja halbade energiate eemaldamiseks… nii ligi 1,5 aastat. Ma ei taha mõeldagi sellele rahale, mida ma sinna panin, aga keskkoht ei paisunud ikkagi.
4. Millal ja millest ajendatuna saabus murdepunkt?
Kui olime koos elanud üle kahe aasta ja olin 32, siis ma esitasin ultimaatumi: kas läheme koos viljatusravi kliinikusse või lähen teist korda oma elus ja hakkan otsast peale, sest olen veel piisavalt noor.
Mõelge, ta ikkagi armastab mind, sest tuli minuga kaasa. Mis sai edasi? Kliinikust helistati ja anti teada, ET MU MEHE SPERMA ON ÜLIMADALA KVALITEEDIGA! Seal ei liikunud seemnerakud üldse ja paljud olid vigadega. Mehel soovitati läbida androloogi läbivaatus, et teha lõplikud otsused!
Selle uudise tagajärjel läks minus kõik lukust lahti. Ma ei ole süüdistav ja mul on väga hea mees, aga mina vabanesin sajast kilost õelusest. Ma tunnistan praegu häbiga, et andsin sellest teada kõikidele oma kaagutavatele sõbrannadele, pidin ennast kuidagi rehabiliteerima!
5. Kuidas siis saabus õnnelik lõpp?
Selleni läks paraku veel aega. Läbisime ühe viljatusravi protseduuri algusest peale. Ma ei tea, kuidas abikaasal õnnestus varem lapsed saada ja nüüd siis kehvaks muutuda. Minult saadi piisavalt munarakke ja kahepeale kokku saime keskmise kvaliteediga embrüod. Aga midagi ei tulnud välja. Tegime selle lühikese ravitsükli ka, kus kasutatakse külmutatud embrüoid (FET). Olin väga masendunud, sest arvasin kuidagi, et kõik kohe õnnestub. Ju ma siis ikka pole õppinud ega suureks saanud. Proovisime veel kaks korda ja samuti tulemusteta. Tegime analüüse ja uuringuid.
Ühel vastuvõtul pakkus arst, et võib-olla on mehe kehva analüüsi ja ebaõnnestunud katsete tõttu parem proovida doonorseemnerakke! Mina tahtsin juba last saada, olin valmis igasuguste vahenditega last saama. Ma ei kahelnud hetkegi oma tunnetes, aga siis pidin ma ootama ja veenma oma põikpäist meest ja teda paluma, et ta sellest mitte ühtegi sõna oma emale ei räägiks. Kui mees järgi andis, alustasin oma tablettide, süstide ja protseduuridega jälle otsast. Varsti peale siirdamist tundsin, et minu lootused on täitunud. Tegin mitu varajase raseduse avastamise testi ning sain positiivse tulemuse. Minu test läks seetõttu ilmselt kiiremini positiivseks, et mul on nüüd kaks last: poiss ja tüdruk! 38. nädalal teostati keiser ja varsti olin õnnelikult oma lapsukestega kodus.
6. Kokkuvõte?
Mul on ikkagi hästi läinud ja mina ei mõtle küll, kelle lapsed nad bioloogiliselt on. Ma olen vabanenud süüdistustest ja olen 10 aastaseks kasvatanud korraga kaks last. Ma olen tegelikult väga rahul, et mul on kaksikud ja ma ei näe põhjust, miks selle eest nii hirmsasti hoiatatakse. Kui siirdasime kolm embrüot, siis tahtsin, et eduprotsent oleks maksimaalne ja kui tulevad kaksikud, mis siis. Mulle tundub, et mu meest aeg-ajalt närivad mingid mõtted, aga ta ei räägi nendest ja lastega käitub ilusti. Võib-olla on nii, et minu side lastega on lähedasem, aga võib-olla ma mõtlen selle välja. Mu abikaasa jäi minu kõrvale, tegi selle kõik minuga koos läbi ja küllap me need lapsed ka koos suureks kasvatame. Mina olen otsustanud, et ei räägi sellest oma lastele kunagi ja minu mees ei tee seda ammugi. Kõik teavad, et me käisime viljatusravis, aga mitte keegi peale meie ei tea doonorspermast. Kogesin inimeste poolt sellist mõtlematut õelust, et ma ei soovi, et see minu suure vaevaga saadud lapsi puudutaks. Vanemad on need, kes lapsi kasvatavad.