Kui lapseigatsus suureks paisub, aga vilja ei kanna, proovitakse ära kõik võimalused. Et kunstliku viljastamise abil sünnivad terved ja tublid lapsed, saab lugeda siit: http://www.viljakus.ee/single-post/2016/03/28/Katseklaasilapsed-normaalsed-v%C3%B5i-mitte. Meestekuu lõpetuseks küsime, kuidas mõjutab kunstlik viljastamine lapselaste saamist ehk kas viljatus kandub lastele edasi?
Pooled oma geenidest oleme pärinud emalt, pooled isalt. Ilmselgelt mõjutab vanemate geenikomplekt ka viljakust ja viljakusprobleeme. Isapoolse viljatuse edasikandumise analüüsimiseks viidi Belgias läbi uuring, mis hindas 54 ICSI abil sündinud noore mehe spermat. Nimelt on ICSI ehk intratsütoplasmaatiline spermi injektsioon kunstliku viljastamise meetod, mis töötati algselt välja mehepoolse viljatuse raviks. ICSI käigus sisestab laborant spermi munarakku (võrdluseks – tavapärases IVFis konkureerivad seemnerakud katseklaasis munarakku sisenemise pärast ja viljastumine toimub nö loomulikumalt). Esimene laps sündis ICSI protseduuri abil 1992. aasta jaanuaris. Seega on osa ICSI-lapsi nüüdseks täisikka jõudnud. Võrreldes ICSI-st sündinud noori mehi suguühtest sündinud meestega, ilmnes uuringust, et vähenenud viljakusnäitajad kanduvad ka poegadele edasi. Tulemused näitasid, et seemnerakkude arv ICSI abil sündinud poistel on kaks korda madalam kui kontrollgrupil ning neil on tavapärasest kolm korda suurem tõenäosus, et seemnerakkude arv jääb alla Maailma Terviseorganisatsiooni kehtestatud referentsväärtuse (15 miljonit spermi milliliitris).
Käesoleva uuringu peamine miinus on väike katsealuste arv. Lisaks ei saa tulemust laiendada kõigile ICSI abil sündinud lastele, kuna nüüdseks kasutatakse ICSI-t lisaks mehepoolsele viljatusele ka teiste viljakusprobleemide lahendamiseks. Küll on aga selge, et kunstliku viljastamise mõju uuritakse edaspidigi.
Last igatsevale paarile pole antud teave probleem – ka lapsed võivad ju vajadusel ICSI-st abi leida. Siiski on lapse potentsiaalse viljakusprobleemi vältimiseks võimalik kasutada doonorspermat – spermadoonorite seemnerakud on eelnevalt kontrollitud ning keskmisest paremate näitajatega.
Uuring avaldati 2016. aasta oktoobris ajakirjas Human Reproduction: http://humrep.oxfordjournals.org/content/early/2016/10/05/humrep.dew245.full.pdf+html.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga