Sissejuhatus.
Euroopas käib äge arutelu doonorluse eetilisusest ja info jagamisest osapoolte vahel. Kas doonorluse abil lapse saamine on moraalselt aktsepteeritav, võttes arvesse, et need lapsed ei kasva koos oma bioloogiliste vanematega? Kuigi terve rida riike on otsustanud viimastel aastakümnetel lubada üksnes avatud doonorlust, lubavad teised riigid üksnes anonüümset doonorlust. Kuidas on lugu selliste vastandlike seisukohtade eetilisusega? Kas anonüümne doonorlus on aktsepteeritav või on lapsele tema geneetilistest juurtest teadasaamise keelamine tema õiguste rikkumine? Riikides, kus doonorist sündinud lapsel on võimalik oma doonorvanema kohta informatsiooni saada, on lastel võimalik kasutada seda õigust üksnes siis, kui vanemad on neile rääkinud, et nad on eostatud doonori abil. Paljud vanemad eelistavad seda aga mitte teha. Kas vanemad peaksid seda tegema? Milline on nõustajate vastutus? Kas nad peaksid veenma (potentsiaalseid) vanemaid sellest lastele rääkima? Kuna anonüümsuse asendamine avatusega on viinud paljudes riikides teistsuguse doonori tekkimiseni, kellest paljud on võimaliku kontakti osas väga positiivselt meelestatud, siis kuidas suhtuda doonorite väidetesse, et ka neil on õigus oma järglaste kohta tagasisidet saada…

I. Doonorluse mõju laste heaolule
Doonorluse psühholoogiliste aspektide kohta on viidud läbi mitmeid uuringuid. Ühe uuringu tulemuste põhjal – kus osales 111 spermadoonorist, 116 IVF-i tulemusena, 115 väikelapse eas lapsendatud ja 120 loomulikul teel eostatud last vanuses 6, 12 ja 18 Ühendkuningriigist, Hispaaniast, Itaaliast ja Madalmaadest – võib öelda, et peredes, kus on doonoritest sündinud lapsed, on laste heaolu samaväärne või parem võrreldes teistes perevormides kasvavate lastega: seega ei avalda geneetilise suguluse puudumine laste heaolule negatiivset mõju. Laste arengu ja käitumisprobleemide osas pole märgatud olulisi erinevusi. Niinimetatud doonorperedes on kasvatus positiivsem kui peredes, kus lapsed on eostatud loomulikult teel või lapsendatud. Seega on kasvatuse kvaliteet ja perekeskkond lapse heaolu puhul olulisemad faktorid kui perekonna struktuur.
Varasemates uuringutes osalenud lapsed ei olnud enamasti oma doonorlusalgupärast teadlikud. Nende uuringute kultuurilise taustana saab tuua välja, et reeglina ei räägitud lastele nende doonorlusalgupärast ning tegu oli lastega, kes kasvasid heteroseksuaalsetes peredes ja tol ajal soovitasid nõustajad lastele nende algupärast mitte rääkida. Lisaks sellele valitsesid ka doonorlust puudutavad tabud.
II. Avatuse mõju lastele
Aastal 2000 alustatud ja siiani jätkuva Ühendkuningriigis läbi viidava pikaajalise uuringu põhjal – 50 spermadoonorilast, 51 munarakudoonorilast, 42 surrogaatsust ja 80 loomulikul teel eostatud last – saab öelda, et koolieelikutel ei täheldatud emotsionaalses ja kognitiivses arengus erinevusi võrreldes loomulikul teel eostatud lastega. Laste ja vanemate vahelised suhted olid positiivsemad. 46% spermadoonorlusvanematest ja 56% munarakudoonorlusvanematest kavatses oma lastele nende doonorialgupärast rääkida. Lapse seitsmendaks eluaastaks olid seda teinud üksnes 28% spermadoonorlusvanematest ja 41% munarakudoonorlusvanematest. Vanuses 7-10 olid suhted nendes peredes laste ja vanemate vahel paremad, kus doonorlusest oli räägitud. Peredes, kus seda polnud tehtud, polnud ema ja lapse vaheline suhe nii positiivne ja ema emotsionaalne stress oli suurem. Lastel, kes olid oma doonorlusalgupärast teadlikud ja kelle emad kannatasid emotsionaalse stressi all, esines seitsmendal eluaastal rohkem emotsionaalseid probleeme, kuid kümnendal eluaastal enam mitte.
Ühe teise, väiksemamahulise uuringu raames uuriti 46 spermadoonoreid kasutanud perekonda. Lastele vanuses 4-8 eluaastat oli nende doonorialgupärast rääkinud 13% vanematest. Peredes, kus sellest oli räägitud, olid suhted paremad, ema ja lapse vahel oli konflikte vähem. Laste arengus erinevusi ei täheldatud. Vanuses 10-14 eluaastat oli lastele rääkinud nende doonorialgupärast 33% vanemaid. Endiselt seostati avalikustamist paremate peresuhetega. Ema ja poja vahelisi konflikte oli vähem. Neil lastel, kes olid oma doonoralgupärast teadlikud, olid suhted isaga mõneti jahedamad, kuid samas ei pidanud nad seda oluliseks, et nad pole isaga geneetiliselt seotud. Ka selle uuringu raames ei täheldatud laste psühholoogilises kohanemises erinevusi võrreldes peredega, kus doonorlusest polnud räägitud.
Enamik uuringuid keskendub sellele, kuidas laps reageeris, kui talle räägiti tema doonorialgupärast varases nooruses. Reaktsioon ilmneb pikema aja jooksul ja on erinev. Laste arusaam doonorlusest ja huvi selle vastu muutus. Varases lapseeas oli laste arusaam doonorluse protsessist ja selle mõjudest piiratud. Üldiselt leiti, et mida varem sellest lapsele rääkida, seda parem – sellisel juhul oleks laps sellest just nagu „kogu aeg teadlik olnud.“ Teismelise eas või täiskasvanuna on reaktsioon hoopis teine. On märksa suurem tõenäosus, et laps ilmutab viha, šokki või segadust. Mõned doonoritest sündinud inimesed on öelnud, et nende eostamisega kaasnenud saladuse loor mõjus neile psühholoogiliselt väga rängalt ning nad tundsid viha ja end vanemate poolt petetuna.
Hoiakud on muutumas. Viimasel ajal soovitatakse vanematel lastele nende doonorialgupärast rääkida. Leitakse, et avatus teenib lapse huve. (Ühendkuningriigis on alates aastast 2005 avatud doonorlus). Samuti leitakse, et lapsel on õigus teada oma „geneetilist algupära.“ Praegusel ajal viitavad mõned tõendid sellele, et lastele räägitakse nende doonorialgupärast rohkem, kuid paljud perekonnad eelistavad seda ikka veel mitte teha.
Võrdlevate uuringute põhjal ei ilmne, et vanemate otsus doonorluse algupärast mõjutaks kuidagi laste heaolu. Küll aga kaasneb sellest mitte rääkimisega oht, et see tuleb välja juhuslikult (näiteks lahutuse, lähedase surma või geneetiliste testide tulemusena). Sellisel juhul võivad aga – eriti just lapse vanemas eas või täiskasvanuna, liiatigi veel, kui tegu on stressirohke olukorraga – sellega kaasneda negatiivsed tagajärjed. Mitte ükski vanemaist, kes on lapsele tema doonorialgupärast rääkinud, ei kahetse oma tegu, küll aga kahetsevad nii mõnedki vanemad, et ei teinud seda siis, kui laps oli väiksem.
III. Avatus laste seisukohast (Ühendkuningriigi pikaajaline uurimus)
Kui lastele räägiti nende doonorialgupärast koolieelikueas, suhtusid nad sellesse neutraalselt või pigem uudishimu kui ärevust ilmutades, kuigi lapsed kuni seitsmenda eluaastani ei saanud protsessist endast aru. Kümneaastased oskasid oma eostamisest juba lähemalt rääkida. („Minu issi ei teinud seemneid ja üks mees andis siis ühe“ [10-aastane spermadoonorist sündinud laps]; „Emmele pandi munad ja issi sperma ajas need segamini ja siis tulin mina.“ [10-aastane munarakudoonorist sündinud laps]). Kümneaastased suhtusid oma doonorialgupärasse üldiselt positiivselt, kuid ei rääkinud sellest sõprade ega lähisugulastega väites, et tunnevad piinlikkust. Enamik teismelisi ilmutas oma doonorialgupära osas neutraalseid või positiivseid emotsioone. („Ma ei tundnud midagi erilist. Mis vahet sel on, kuidas ma siia ilma tulin. Mind lihtsalt tehti.“ [12-aastane spermadoonorist sündinud laps]; „Väikesest peast on sulle kõik uus, nii et aktsepteerid seda lihtsalt kui üht järjekordset uut asja.“ [14-aastane spermadoonorist sündinud laps]) Kõik said aru, et nad pole isaga „geneetiliselt sugulased“, kuid see polnud nende silmis eriti oluline. („Tema jääb ikka minu isaks.“ [11-aastane spermadoonorist sündinud laps]). Doonori enda suhtes ilmutati suhteliselt vähest huvi või teatavat uudishimu. („Ma olin päris üllatanud, kui ema sellest rääkis. Aga siis mõtlesin, et oota nüüd! Isa pole küll mu füüsiline isa, aga… tema on ju ikkagi see, kes on minu eest kõik need aastad hoolitsenud ja ta on mind lohutanud, minuga mänginud, mind kasvatanud… Ma ei mõtle selle peale, kes doonor on. Praegu mõtlen hoopis rohkem selle peale, et isa on minu isa, sest tema on minu eest hoolitsenud ja tegelikult ongi see ainus oluline asi. [12-aastane spermadoonorist sündinud laps]. „See pakub mulle teatavat huvi, aga teisalt ei taha ma teada, kes ta (doonor) on, sest see ei mõjuta mind vähimalgi määral.“ [12-aastane spermadoonorist sündinud laps]). Kokkuvõttes võib öelda, et kui lastele rääkida nende doonorialgupärast suhteliselt varases nooruses, võivad mõned, kuid sugugi mitte kõik, tunda doonori vastu huvi.
IV. Kontakt järglaste ja doonorite vahel
Reeglina on doonori üles otsimise põhjus uudishimu. Mitte ükski küsitletu ei toonud põhjuseks soovi doonoriga põhjalikumalt tuttavaks saada. Reeglina oli kontakt doonoriga positiivne. („Tütar on ikka tahtnud oma bioloogilise isaga kohtuda… Kui mees talle pildi saatis, oli tütar nii õnnelik nähes, et on täpselt tema moodi…“ [spermadoonorist sündinud lapse ema]. „Suhtusin doonorisse kui mingisse üliinimesse… kes on igas mõttes täiuslik (võttes arvesse, et ta oli valitud kataloogist). Nüüd tean, et ta on lihtsalt üks normaalne mees.“ [19-aastane lesbi-paari laps]. Mõned reaktsioonid olid loomulikult ka negatiivsed.
Allikas: ESHRE 2014. Pre-Congress Course: The Ethics of Gamete Donation and Information Sharing.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga