Kehavälise viljastamise lugu (I osa)

Kehavälise viljastamisega kaasneb pisaraid, kuid see on ka uskumatu jõu, otsusekindluse ja rõõmu lugu. Siin on esimene neljast postitusest, kus naistel on võimalik rääkida oma lugu. Tõlge artiklist: 8 women talk honestly about the gruelling reality of IVF – and the joy it can bring (http://www.telegraph.co.uk/women/family/8-women-talk-honestly-about-the-gruelling-reality-of-ivf—and-t/).

AGATA JA MAYA. Lapse saamiseks kulus neli aastat.

Agata: “Minul ja abikaasal võttis neli aastat, kaks raseduse katkemist, neli inseminatsiooni (IUI-d), kaks IVF-i tsüklit ja kolm külmutatud embrüo siirdamist, üks munasarja hüperstimulatsioon (OHSS) ja üks depressiooni episood, enne kui beebiootele jäin. Mõeldes tagantjärele sellele, kuidas ma 20-ndates rasedust vältida püüdsin, ei tea ma, kas nutta või naerda. Olin väga naiivne!

Need aastad, mil proovisime last saada, olid raskeimad mu elus. Nad muutsid mind. Tasapisi sai minust inimene, keda ma ei tundnud ega armastanud: hull, nutune, beebi-kinnismõtetega luupainaja. Ma ei nutnud pelgalt vaadates vastsündinute pilte Facebookis, vaid hullusin sellestki, kui Shrekis Fiona lapseootele jäi. Kuidas asi nii kaugele läks?

Tundus nagu oleks beebid igal pool. Ma ei suutnud enam oma rasedate sõprade üle rõõmustada. Nende õnn meenutas mulle mu enda igatsust. Nii et ma muudkui küsisin endalt: „Miks mina?“.

Iga kuu proovida ja ebaõnnestuda on alati raske. Sellega ei harju ära ning selle eest ei saa peitu pugeda. Minu jaoks võrdus iga menses lapse leinamisega. Ühiskond ei saa sellest leinast aru, kuna „midagi pole juhtunudki“. Oodatakse, et sa lihtsalt edasi elaksid.”

Poola fotograaf Agata Szymanowicz soovis emaks saada. Tema jaoks kujutas neli aastat proovimist ja viis IVF-i pimedat ja üksildast teekonda, mis inspireeris teemat avalikult kajastama.

, vaata lähemalt: http://www.agataphotography.co.uk/waiting-for-the-miracle.