Laps on armastuse kingitus. Mõnikord tulevad lapsed kergelt ja oodatult, mõnikord üllatusena, aga kasvab ka nende naiste arv, kellel raseduse saavutamine on peaaegu võimatu. Aitamaks naisi, kellel tervislikel või sotsiaalsetel põhjustel on raskusi lapse saamisega, on tervetele naistele loodud võimalus oma munarakkude annetamiseks.
Munarakudoonoreid ootavad nii era- kui riiklikud viljatusraviga tegelevad kliinikud. Kuigi doonorlusega seostub mitmeid hirme – näiteks kartus, et lapsi ise edaspidi ei saa – ei mõjuta munarakudoonorlus naise tervist ega viljakust. Teismeikka jõudmise ajaks on naise munasarjades umbkaudu pool miljonit munarakku. Ühe annetuskorra jooksul loovutatakse tavaliselt vaid ~10-15. Munarakkude annetamise põhjused on erinevad: mõnikord soovitakse teisi aidata, mõnikord on põhjuseks mõistmine, mida tähendab emadus, aeg-ajalt on ise kunstlikust viljastamisest abi saadud ja soovitakse nö vastuteene osutada (juhtudel, kus munarakud on hea kvaliteediga ning tegemist on mehepoolse viljatuse või näiteks sulgunud munajuhadega).
Doonoriks kandideerimine
Munarakudoonoriks sobib vähemalt keskharidusega 18-35 aastane vaimselt ja füüsiliselt terve naine. Kirjutades soovist saada munarakudoonoriks, küsitakse esmalt üldandmeid, nagu rahvus, pikkus, kaal, vanus, perekonnaseis, haridustase ning palutakse võimalikult põhjalikku teavet enda ja lähisugulaste tervise kohta. Järgnevalt võetakse kliinikust ühendust, et täita vestluse käigus põhjalikum terviseankeet. See hõlmab infot pereliikmete kohta (vanemate ja õdede-vendade silma- ja juuksevärv, pikkus, kaal), elustiili küsimusi (suitsetamine, alkoholi tarbimine, reisimine jmt), tervise anamneesi (kroonilised haigused, operatsioonid, allergiad, suguhaigused jmt) ning ülevaadet lähisuguvõsas esinenud haigustest. Samuti vastatakse tekkinud küsimustele ja selgitatakse doonorlusprotsessi. Sobivuse korral täidetakse munarakudoonori informeerimise ja teadliku nõusoleku leht ning lepitakse kokku aeg arstivisiidiks, mille käigus arst teeb lühikese tervisekontrolli, veendumaks, et naine sobib doonoriks ning see on tema tervisele ohutu.
Arst vaatab ultraheli abil üle munasarjad ja võtab tupest suguhaiguste analüüsid ning PAP-testi. Järgnevalt võetakse vereanalüüs – kontrollitakse HIVi, süüfilist, B- ja C hepatiiti, suguhormoonide taset ning veregruppi. Kolmandas etapis analüüsitakse verest kromosoome ning geneetilisi haigusi (tsüstiline fibroos ja fragiilne X). Kui esmased analüüsid on rutiinsed ja vastus saabub mõne päevaga, siis geneetika tulemused saabuvad umbes kuu pärast. Korras tulemuste korral määratakse aeg, millal munasarju stimuleeritakse ja munarakud kogutakse. See võib toimuda ka mitme kuu pärast vastavalt osapoolte võimalustele ning vajadustele. Munarakudoonorlus ei ole kiire protsess – esimesest kõnest munarakkude annetamiseni võib kuluda pool aastat.
Stimulatsioon ja munarakkude loovutamine
Tavaliselt küpseb igas kuus üks munarakk. Munasarjade stimuleerimise eesmärk on ergutada korraga küpsema palju munarakke (keskmiselt kümmekond). Selleks kasutatakse naise kehas leiduvate hormoonide analooge, mis süstitakse kõhunahka 1-2 korda päevas. Stimulatsioon võib kesta 7-11 päeva. Munasarjade stimulatsiooni tulemusena võib mõnikord naisel tekkida munasarjade hüperstimulatsiooni sündroom (ovarian hyperstimulation syndrome ehk OHSS), millele on iseloomulikuks suurenenud munasarjad, ebamugavustunne ning liigse vedeliku kogunemine kõhuõõnde. Raskematel juhtudel võib OHSS kaebustega naine vajada ka haiglaravi. Peamine OHSS tekke põhjus on inimese kooriongonadotropiin ehk HCG hormoon, mida nüüdisaegsetes raviskeemides praktiliselt enam munarakkude lõplikuks küpsemiseks ei kasutata. Kuna munarakudoonoritele ei siirdata embrüoid ega esine rasedust, on neil tõenäosus OHSS-i tekkeks minimaalne. Doonori heaolu ja munarakkude kasvu hindamiseks toimub selle perioodi vältel ka mitu ultraheliuuringut. Stimuleerimisperioodil ei ole soovitav füüsiline koormus, sealhulgas nii trenn kui seks. Küpsete munarakkude kogumiseks kasutatakse paikset tuimestamist või lühiajalist veenisisest üldanesteesiat. Ultraheli kontrolli all punkteeritakse munasarjades olevaid folliikuleid ja imetakse neist vaakumi teel munarakud välja. Munarakkude kogumine kestab 10-30 minutit ning protseduuri järgselt viibitakse kliinikus umbes kaks tundi jälgimisel. Peale seda saab naasta oma argipäevatoimetuste juurde, vaid raske füüsiline koormus on mõnda aega ebasoovitav.
Seadusandlus
Eestis reguleerivad munarakudoonorlust järgmised seadused: „Kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus“, „Isikuandmete kaitse seadus“ ning „Rakkude, kudede ja elundite käitlemise ja siirdamise seadus“.
Munarakudoonorlus on
Vabatahtlik. Heategu ei tasustata, küll aga kompenseeritakse visiitidele kulunud aeg ja vaev ning vajalikud ravimid. Kompensatsioon varieerub erinevates kliinikutes 600-700 euro vahel. Doonorid, kes elavad Tallinnast või Tartust väljaspool, saavad ka transpordikompensatsiooni.

Anonüümne. Munarakke kasutada soovivad vanemad saavad teada järgnevad doonori andmeid: rahvus, nahavärv, haridus, perekonnaseis, laste arv, pikkus, kaal, juukse- ja silmavärv.
Munarakke võib annetada korduvalt. Eestis tohib ühe doonori munarakkudest sündida lapsi maksimaalselt kuude peresse. Ka on doonoril õigus kuni munarakkude annetamiseni igal ajal ümber mõelda ja protsess katkestada. Küll aga tuleb sel juhul ise hüvitada seni teostatud analüüsidele tehtud kulutused.