Pereplaneerimist alustades on viljakust võimalik mitmekülgselt parandada alustades tasakaalustatud toitumise ning treeningutega lõpetades toidulisandite, akupunktuuri ja ovulatsioonitestidega. Varasemates postitustes oleme käsitlenud nii naiste kui meeste viljatuse põhjuseid. Kokkuvõtlikult tingivad viljatusravi vajaduse meestel probleemid seemnerakkude kuju, arvu või liikuvusega ja naistel probleemid ovulatsiooni, munasarjade, emaka ning selle limaskestaga. Viljatuskahtluse korral soovitatakse arstiga konsulteerida 0,5-1 aastase (sõltuvalt naise vanusest) rasestuda proovimise järel. Probleemi tuvastamise järgselt võib abi olla ravimitest, operatsioonist või kunstliku viljastamise metoodikatest. Kunstlik ehk kehaväline viljastamine on lastetusravi meetod, kus naise rasestamise eesmärgil sooritatakse toiminguid, mille käigus kantakse naisele üle mehe seemnerakud või kehaväliselt loodud embrüo. Tavaliselt jõutakse selleni peale mitmesuguste lahenduste luhtumist.
1. IUI ehk emakasisene inseminatsioon (intrauterine insemination) kujutab endast protseduuri, mille käigus puhastatud sperma sisestatakse spetsiaalse kateetriga otse emakasse. Protseduuri edukus varieerub 5-25% vahel. Meetod sobib kergema mehepoolse viljatuse korral või naisepoolse viljatuse puhul, kui munajuhad on läbitavad. IUI-d saab teostada nii loomuliku tsükli ajal kui ravimitega stimuleeritud ovulatsiooniga kombineeritult.
2. IVF ehk katseklaasiviljastamine (in vitro fertilization) tähendab, et naise munasarjast eemaldatakse küpsed munarakud ja mehelt saadud seemnerakud võistlevad munaraku viljastamise pärast, st ka kehaväliselt säilib looduslik valik. Protseduuri edukus varieerub naise vanusest sõltuvalt 28-35% vahel. Kasutatakse peamiselt naise viljatuse korral.
IVF ravimeetodi rakendamiseks on vajalik mõne nädala pikkune hormoonravimite tarbimine, mis tagab nn superovulatsiooni, mille eesmärgiks on paljude munarakkude üheaegne valmimine. Seejärel eraldatakse munarakud munasarjast ultraheli kontrolli all läbiviidava protseduuri käigus – peenikese nõela abil läbi tupe ülaosa. Protseduuri valutustamiseks kasutatakse lühiajalist veenisisest narkoosi. Viljastamiseks vajalikud seemnerakud loovutab partner samal päeval, kui toimub munarakkude eraldamine munasarjadest. Kui see peaks olema mingil põhjusel võimatu (raskused planeeritud eneserahuldamisega, töö tõttu eemalviibimine jne), on võimalik sperma eelnevalt hankida ja külmutada vajalikul ajal kasutamiseks. Munarakkude viljastamine toimub laboritingimustes. Viljastunud munarakud veedavad labori spetsiaalsetes inkubaatorites 2-3 või 5 päeva, mille jooksul nendest arenevad embrüod. Inkubaatori tingimusi jälgitakse hoolikalt, et rakkudele oleks tagatud õige temperatuur, gaaside koostis ja õhuniiskus. Emakasse siirdamiseks valitakse välja 1-3 embrüot. Siirdamise eelselt alustab naine embrüo emaka limaskestale kinnitumist toetavat hormoonravi, mis jätkub üheteistkümnenda rasedusnädalani. Siirdamisest üle jäänud embrüod külmutatakse, säilitatakse vedelas lämmastikus ning kasutatakse soovi korral hiljem.
3. ICSI ehk seemneraku intratsütoplasmaatiline injektsioon (intracytoplasmic sperm injection) on IVF-protseduuri modifikatsioon, mida kasutatakse ennekõike raskema mehepoolse viljatuse korral – juhul, kui seemnerakkude arv, liikuvus või väliskuju on halvad. Samuti tuleb ICSI protseduuri kasutada, kui eelnevas IVF protseduuris jäi munarakkude viljastumine ebapiisavaks. Juhul, kui seemnevedelikus puuduvad seemnerakud, on neid siiski võimalik saada munandimanuse vedelikust või munandi koest – sellisel juhul on aga vajalik viia läbi väike operatsioon. ICSI edukus läheneb 35%-le.
Protseduuri käigus valitakse mikroskoobi abil välja üks seemnerakk, mis süstitakse mikropipeti abil otse munarakku. Viljastunud munarakk areneb inkubaatoris 2-3 või 5 päeva ja seejärel valitakse emakasse siirdamiseks välja 1-3 embrüot. Ülejäänud embrüod külmutatakse, säilitatakse ning kasutatakse vajadusel hilisemas lastetuse ravis.
Maailmas ja Eestis kasutatakse pooltes IVF protseduurides ICSI munarakkude viljastamist. Rasedustulemused on IVF ja ICSI protseduuris sarnased ning rasestub ligikaudu 30% alla 36-aastastest naistest. Protseduuri ebaõnnestumisel on võimalik kasutada külmutatud embrüote siirdamist või läbida uus ICSI tsükkel.

LISAVÕIMALUSED
1. FET (Frozen Embryo Transfer) ehk külmutatud embrüote siirdamine on võimalus neile, kellel esimesest IVF siirdamisest rasedust ei tekkinud ja ka neile, kellel plaanis mõne aasta möödudes perre muretseda teine või kolmas laps. FET protseduuri tulemusena rasestub kuni 20% naistest.
IVF ja ICSI tsüklis saadakse tavapäraselt kümmekond embrüot, mille hulgast valitakse siirdamiseks üks kuni kolm embrüot. Kõik hea kvaliteediga embrüod, mida ei siirata on võimalik külmutada ja säilitada vedela lämmastiku keskkonnas. FET protseduuri teostamine võimaldab lastetuse ravi kulutusi vähendada, kuna embrüote siirdamiseks ei ole vaja naisel läbida kalleid munasarjade hormonaalse stimulatsiooni ja munarakkude katseklaasis viljastamise protseduure. Vastavalt Eesti seadustele võib embrüot säilitada seitsme aasta jooksul. Seaduses ettenähtud ajavahemiku jooksul siirdamata jäänud embrüod kuuluvad hävitamisele. Patsiendi nõusoleku korral saab need annetada viljatusravialase teadustöö arendamiseks.
2. Doonorsugurakkude kasutamise näidustus viljatusravis on sugurakkude puudumine last soovival paaril. Doonorseemnerakke soovivad kasutada ka naised, kellel seksuaalpartner puudub. Doonorrakke (seemne- või munarakke) vajab kuni 10% lastetutest paaridest ning abi vajavate paaride arv suureneb aasta-aastalt.
Sugurakkude loovutajatele on kehtestatud karmid nõuded, mille kohaselt peab doonor olema terve. Seemnerakudoonor peab olema 18-40-aastane ja munarakudoonori vanus peab jääma vahemikku 18-35 eluaastat. Eestis on sugurakkude doonorlus anonüümne ehk sugurakku vajaval paaril ei ole õigust tuvastada rakke loovutanud isikut. Samas lubab seadus kasutada viljatusravi vajava naise sugulase munarakke. Sellisel juhul võib naise nõusolekul olla doonor ka vanem kui 35 eluaastat. Sugurakkude doonorlus on seotud paljude eetiliste ja psühholoogiliste dilemmadega nii doonori kui ka retsipiendi (doonorsugurakkude kasutaja) jaoks. Seetõttu on enne doonorsugurakkude kasutamist näidustatud nõustamine psühholoogi juures.
NB! Kuni 40-aastased naised saavad haigekassalt taotleda kunstliku viljastamisse jaoks ravimihüvitist, täpsemalt loe: https://www.haigekassa.ee/et/inimesele/rahalised-huvitised/kunstliku-viljastamisega-seotud-ravimihuvitis.
Peamine info pärineb Reproduktiivmeditsiini Keskuse lehelt www.lapsesoov.ee.