Lugesin hiljuti postitust emaks ja naiseks olemisest. Autor käis välja mõtte, et oleme paremad vanemad, kui oleme enne laste saamist iseend tundma õppinud ega peaks laskma end mõjutada ühiskonna ootustest sünnitada kahekümnendates, ka 30-40ndates lapse saamine on suurepärane. Hilisemas eas sünnitamisega aga viit-kuut last üldjuhul ei sünnita, nii et millised mõttetalgud määravad laste arvu perekonnas.

8000 aastat enne Kristust elas maailmas umbes viis miljonit elanikku. Tööstusrevolutsiooniga kaasnes rahvaarvu kasv – 1800. aastaks saavutati esimene miljard. 2015. aastaks on ületatud seitsme miljardi piir. Paraku näitab laste protsent elanikkonna hulgas alanevat trendi.
Mitut last kujutled oma perekonda sina? Kui keskmine eestlanna sünnitas 1800. aastal keskmiselt üle viie lapse, siis 2015. aastal soovitakse vaid ühte-kahte järglast. Koguni 40% maailmast kasvatab kuni kahte last.
Kaasaegses ühiskonnas on lapse saamine võimalik rohkematele ja pikema aja jooksul kui kunagi varem, kuid samas tahetakse keskmiselt järjest vähem lapsi. Sageli võib kuulda, kuidas sündimus väheneb, riigi iive on madal ning naised soovivad elult enamat kui emarolli. Miks see nii on?
Kergekäeliselt võiks ju väita, et naised on tänapäeval karjäärihimulisemad, tahavad end teostada ja esimese lapse sündi lükatakse aina edasi – 2009. aastal ületati keskmise esmasünnitajana 26. eluaasta piir. Tegelikult on pereplaneerimise tagamaad mitmetahulised. Loomulikult sünnitasid naised „vanasti“ palju lapsi, aga selle põhjuseks olid muuhulgas madal haridustase, kodune elu, lühem eluiga, vajadus tööjõu järele, suur suremus (eriti imikute ja laste hulgas), oskamatus lapse sündi planeerida ning rasedusest hoiduda. Eestis muutusid tänapäevased pereplaneerimisvahendid kättesaadavaks alles 90ndatel. Selle ajani oli peamine planeerimisvahend abort – veel 90ndate teisel poolel tehti 100 sünnituse kohta 150 aborti.
Ka on laste arvu määramisel olnud olulised väga erisugused tegurid, näiteks viljakas eas naiste arv, partneri olemasolu, kooselu alguse aeg, materiaalne kindlustatus, pereplaneerimisvahendite kättesaadavus, elukeskkond, religioon, seadusandlus, sotsiaalpoliitika. Statistiliselt võib juurde väita nii mõndagi põnevat, näiteks ei mõjuta vanemate haridus enam perre igatsetavate laste arvu. Küll aga tahaksid rohkem lapsi need, kellel juba on laps(ed), võrreldes nendega, kes veel lapsevanemad pole. Isegi lapsepõlvekodus eksisteerinud rahaline olukord ning inimsuhted ei mõjuta seda, mitu järeltulijat endale loodetakse.
Samas tuleb välja, et need, kes said väiksena kulutada kultuurile ja huvialadele, tahavad täiskasvanuna vähem lapsi. Enamgi veel, ka inimväärtuste hulgas on toimunud nihe – lisaks laste kasvatamisele soovitakse õppida, töötada, reisida ning tajutakse lapsevanemaks olemise suurt vastutust, kuna lapse sünd nihutab minakeskset maailmapilti märkimisväärselt. Üleüldse tunnevad noored inimesed, et soovivad kauem küpseda, julgetakse ka tunnistada, et mõnikord ei soovitagi lapsi või suhet vastassoost inimesega. Kaasaja määravaimaks faktoriks võiks aga nimetada raha, seda nii sotsiaaltoetuste kui rahaliste võimaluste näol. Ühest küljest tahaks muudkui juurde teenida ja aega perega olemiseks jääb üha vähemaks, teisest küljest pole aga raha piisavalt, et lapsele soovitud tulevikku võimaldada, samas kui finantskohustused aina kasvavad.
Lühidalt, laste arvu ei määra enam juhus, vaid inimene ise otsustab, mida oma elult soovib. Ühiskond, sealhulgas inimeste ootused ja võimalused, on märkimisväärselt muutunud. Sellegipoolest mõtlevad tänapäeval võrdväärselt ühe-kahe lapse kasvatamisest nii perekesksed kui eneseteostusele ja materiaalsele kindlustatusele keskendunud inimesed. Tasub aga loota, et lapseteo taga on teadlik otsus ja soov kasvatada õnnelik järglaskond. Ja lõppeks, jõudes tagasi algusesse, nõustun eelmainitud autoriga ses osas, et naine peaks emaks saama siis, kui on õige aeg tema, mitte teiste jaoks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga