Käesolevas postituses jagame intervjuud 44-aastase naisega, kes sai emaks tänu munarakudoonorile. Siinkohal täname ka Fertility Clinic Nordicu munarakudoonoreid ja võtame meelsasti vastu uusi kandidaate.
1. Sinu lugu?
Meie lugu algas juba väga pikka aega tagasi. Alustasime kooselu 90-ndatel ja loomulikult oli sellel ajal majanduslik olukord ebapüsiv ning me isegi ei mõelnud lastesaamisele, elasime koos ja rabelesime põhivajaduste täitmise nimel. Alles tagantjärele mõeldes saan aru, kui kiiresti aeg läheb ja kui palju aega me raiskasime. Olen alles neljakümnendates jõudnud tõdemuseni, et kui oleksime toona lapse saamisele mõelnud, poleks muu seetõttu saavutamata jäänud. 20 aastat tagasi me ei pööranud sellele mingit tähelepanu ega teadvustanud mingil moel probleemi, et meil pole last. Peale kaheaastast kooselu ei kasutanud me mingisuguseid kaitsevahendeid. Praegu ma ei saa aru, kuidas ma ja me olime nii rumalad, et ei saanud juba siis aru, et sellega võiks mingi probleem olla. See oli muidugi ka ajajärk, kus viljatus ja viljatusravi teemad ei olnud aktuaalsed. Toona esimesed spetsialistid alles alustasid erialaga tegemist. Sellel ajal lapsed kas tulid või ei tulnud.
2. Millal sa hakkasid lastesaamisele mõtlema?
Jällegi, praegu on seda isegi piinlik meelde tuletada, aga kui olime koos olnud juba 10 aastat! Kõigil meie ümber, kaasaarvatud lähisugulased, olid järeletulijad. Niisiis alustasin esimeste sammudega, minnes kõigepealt tavagünekoloogi vastuvõtule mitte profülaktilisse tervisekontrolli, vaid konkreetse küsimusega, mis mul viga on. Selleks ajaks olin juba ka mitmeid kordi tajunud selgeid vihjeid, et probleem on minus. Vähemalt sel kümnendil oli väga juurdunud arvamus, et viga on naises. Ise mõtlesin samuti, sest nooruspõlves jäid seljataha mitmed põletikud ja ka katkestatud rasedus. Olles vastuvõtul ja vastates arsti küsimustele, meenus mulle järsku väga teravalt situatsioon aastate tagant, kui kahtlustasin, et olen rase ja see mõte hirmutas mind, sest olime planeerinud parema eluaseme soetamist. Ma käitusin nagu pead liiva alla panev jaanalind ning kui menstruaaltsükkel algas peaaegu kolm nädalat hiljem suurte valudega, olin rahul. Nüüd, kui arst küsis, kas on praeguse partneriga ette tulnud rasedusi, mis on katkestatud või katkenud, oskasin ma vastata ainult küsimusele abortide osas. Teist poolt küsimusest ma ei teadnud, sest tookord kahtlust endas kandes ei kontrollinud ma mingil moel, kas tegu on tsüklihäire või varajase rasedusega. Peale vastuvõttu tabas mind enesesüüdistuste laine. Alles siis kuulsin ja sain teada, et Eestis on tööd alustanud mitmed kliinikud, mis tegelevad taoliste paaridega. Sain kommentaari, miks me oleme nii kaua aega kulutanud, et jõuda abi otsimiseni. Need olid 2000-ndate algusaastad ja koju jõudes alustasin info kogumist. Olin üpris kohkunud sellest, mida kõike ma veel ei teadnud enda kui naise kohta.
3. Mis edasi sai?
Selle võib lühidalt kokku võtta nii, et järgmised 9 aastat kulutasime väga palju aega ja raha selleks, et last saada. Lõputud nõustamised, süstimised ja protseduurid. Käisime läbi olemasolevad ja juurde tekkinud viljatusravi kliinikud ja arstid. Saavutasin mõnel korral nn biokeemilise raseduse, vereproov näitas rasedushormooni tõusu veres, aga kuu aja möödudes oli kõik lõppenud.
4. Kas te saite vastuse viljatuse põhjuse kohta?
Ei saanud – vastus oli selline, et põhimõtteliselt on mõlemal poolel uuringute tulemusena seis selline, et võiks lapsi saada ja peaks ka ise viljatusravi tsüklite vahel kindlasti proovima rasestuda. Mingil määral oli see kergendus, et põhjus pole ainult minus, aga vastus diagnoosina „viljatus ebaselgetel põhjustel“ pole siiski kuigi hõlbustav. See ainult vähendas lootusi, sest niipalju taipab ka meditsiinikauge inimene, et kui on konkreetne põhjus, on ka konkreetsemad lahendused. Meile jäi ainult lõputult proovida.
5. Kas tahaksid sellest ka rääkida, mida see tähendas sulle ja teie suhtele?
(Pikk paus) Mis te ise arvate? Ma hakkasin vältima kohtumisi sugulastega, sest küsimused perelisa ja lastelaste teemal muutusid järjest sagedasemaks. Vältisin neid seetõttu, et sealt koju naastes poetasin alati salaja pisaraid. Ma ei olnud ega tahtnudki rääkida kellelegi meie diagnoosist „viljatu paar“ ja pidin aastaid kuulama oletusi, et see on meie enda mugav soov mitte lapsi kasvatada. Tundsin ikkagi ennast süüdi ja süüdistasin mõttes ka partnerit. Tema ilmselt mind ka. Nagu tüüpilised eestlased, ei rääkinud me sellest omavahel emotsionaalsel tasemel, vaid ainult päevakorra punktide kaupa, et mida nüüd on vaja järgmiseks teha. Muidugi see mõjutas, aastate kuludes tundsin järjest enam, et meie suhe on surnud ega liigu kuhugi edasi, on ainult ühised majanduslikud ja olmelised asjatoimetused. Selleks ajaks oldi juba pakutud ka doonorrakke. Kuigi mu partner otseselt midagi ei öelnud, sain järgnevate nädalate õhustikust aru, et doonorsperma ei tule absoluutselt kõne alla.
Suhtele tähendab viljatusprobleem seda, et midagi on kogu aeg õhus, mis lõhub ja lahutab.Seks on kohustus lapsi saada ja vaikiv vastastikune süüdistamine hõõgub pinna all. Läbisin mitu laparoskoopilist operatsiooni ja minu munajuhad eemaldati põletiku tõttu. See tekitas emotsionaalse mõõna, sest nüüd teadsin kindlalt, et loomulikul moel ma rasedust ei saavuta. Jätkus pidev negatiivsete emotsioonide mahasurumine, mis meeste puhul avaldub lõpuks ilma põhjuseta vihapursetena ja naiste puhul pisarate valamisena. Siis otsustasime lõpetada ja läksime vanemate kursustele, keda valmistatakse ette lapsendamisega seonduvaks.
6. Kuidas seda emotsionaalselt kirjeldaksid?
Pean ausalt tunnistama, et see mõjus väga hästi. Seal olid samade probleemidega inimesed. Puudusid tavaseltskonnale iseloomulikud survestavad seisukohad ja eelarvamused. Tundsin üle aastate jälle, et me oleme paar. See oli nagu psühhoteraapia, mida me kunagi polnud otsesel põhjusel ette võtnud ja vabastas oluliselt pingetest, sest lahendus paistis.
7. Kuidas siis ikkagi jõudsite oma lapse saamiseni?
Kui olime peaaegu lõpusirgel, leidis aset omavaheline jutuajamine, mis mind selle toimumise ajal vägagi ärritas. Otsustasime siiski veel viimast korda proovida viljatusravi. Läksime tagasi kliinikusse ja esitasin kogu oma loo uuesti. Seekord paluti meil kaaluda munarakudoonorluse võimaluse kasutamist, sest olime oodanud nii kaua, et minu vanus oleks olnud õnnestumiseks suur takistus. Kuigi seljataga oli pikk loetelu ebaõnnestumisi, läksime ikka kohale lootusega, et ehk seekord õnnestub.
8. Kas tahad rääkida vestlusest enne viimast korda?
(Jälle pikk paus) See oli väga valus, aga aus vestlus. Me esitasime endale küsimuse oma lapsest ja lapsendatud lapsest. Väga otseste arutelude tulemusel hakkasime mõtlema sellele, et kui ma pole kogenud ise emaks saamist, kas ma suudan armastada võõrast last nagu oma, olles 20 aastat elanud ainult kahekesi oma partneriga oma väikeses rutiinses maailmas.
9. Kas otsus tuli kergelt?
Ma ei taha sellest pikemalt rääkida, aga kuna otsustasime, et viimane kord, siis läheme kõige peale välja. Kuigi ma ei julgenud seda isegi õieti mõelda, tundsin kaks nädalat peale siirdamist, et seekord on midagi teistmoodi. Kramplikult üritasin lootusi mitte üles kütta ega rääkinud nendest tundmustest mitte kellelegi.
10. Mis sai siis, kui mõistsid, et seekord on asjad arenenud kaugemale kui eelnevatel kordadel?
Pean ütlema, et esimesed 20 rasedusnädalat ma kogu aeg kartsin rõõmustada ja olin ikkagi pidevalt valmis kõige halvemaks. Uurisin järgi, kui suurest rasedusnädalast alates õnnestub lapse elu päästa, nii et ei jääks väga suuri kahjustusi. Ma mõtlesin sellest ainult iseenda sees ja üritasin mitte millegagi ära rikkuda oma partneri rõõmu. Elasin sellest, kuidas vähesed teadjad ütlesid, et nüüd ei saa enam midagi valesti minna. Siis tulid veretestid ja looteanatoomia uuring. Naised, kes on loomulikul teel lapse saanud, ei saa aru, mida minu kogemusega inimesele nendele uuringutele minemine tähendab.
11. Nagu nüüd teame, läks kõik hästi.
Jah, seda on lihtne tagantjärgi öelda. Kui saabus tähtaeg, muretsesin loomulikult veel oma vanuse ja esimese sünnituse pärast. Nagu sünnitanud naised teavad, polnud hiljem sellele enam aega mõelda.
12. Kas sa mõtled sellest, et ühed rakud on doonorilt?
Ei. Kui mulle kliinikust helistati, et on leitud doonormunarakkude loovutaja ja peaksime kahe kuu pärast alustama ettevalmistusega, tundsin tänulikkust selle anonüümse isiku suhtes. Mina olen selle lapse kandnud ja sünnitanud. Kogen oma partneriga ühtset lapsevanemaks olemist, nii et mõtlen ainult, et ma olen lõpuks ühe imearmsa tüdruku ema!
