Kas oled kaalunud munarakudoonoriks hakkamist? Tahaksid sellest rohkem teada? Või tekitab see mõtegi ebameeldivust? Alljärgnevalt saab lugeda lapsega 31-aastase naise kogemusest – miks ja kuidas ta enda munarakke annetas.
Täname ka Fertility Clinic Nordicu munarakudoonoreid ja võtame meelsasti vastu uusi kandidaate. Rohkem infot: http://www.fertilityclinicnordic.com/doonorlus.
1. Kuidas sa jõudsid noore terve naisena selle infoni, et vajatakse munarakudoonorit?
Mina nägin kuulutust ajalehes ning omandasin parasjagu ülikoolis magistrikraadi. Mõni päev hiljem hakkasin internetist selle kohta infot otsima ja leidsin kuulutanud kliiniku kontaktid. Helistasin esialgu informatsiooni saamiseks, aga mind kutsuti peaaegu kohe vestlusele. Telefonivestluseks on informatsiooni liiga palju ning tegemist on delikaatse teemaga.
2. Missugune oli esmamulje sind potentsiaalselt ees ootavast?
Sellega on nii, et praegu ajab algne ettekujutus asjast mind naerma! Ma ei olnud üldse huvitatud sellisest teemast nagu viljatus, sest mul polnud lähiajal isegi loomulikul teel plaanis lapsi saada. Et lapsi saadakse nii loomulikul teel kui ka viljatusravi tulemusena sain tõdeda alles peale vestlust arstiga, enne puudus mul selle kohta ajus infosahtel. Sellel vestlusel sai mulle selgeks, mida kõik need naised läbi teevad, kes lapse saamisel meditsiini abi vajavad.
Kujutlesin häguselt, et lähed korra kohale, võetakse munarakud ja kõik. Mul oli raskusi isegi oma menstruaaltsükli pikkuse ja esimese tsüklipäeva määramisega. Kuigi olin püsisuhtes, kasutasin rasestumisvastaseid tablette. Kui arst tutvustas vajalikke muutusi elustiilis ning rääkis munarakkude arvu stimuleerimisest hormoonraviga, palusin esmalt aega järele mõtlemiseks. Kumama jäi kaks mõtet: inimeste teadlikkus munarakudoonorlusest on puudulik ning munarakudoonoritest on suur puudus.
3. Kaua sa loovutamisele mõtlesid ja kas sa rääkisid sellest püsisuhte partnerile?
Ma otsustasin kohe peale vestlust, et viin ennast rahulikult asjaga kurssi ja tahan piisavalt aega, et mitte ümber mõelda. Siiski selgitati vestlusel, et mul on õigus igal ajal loobuda. Nii ma teha ei tahtnud. Nädala pärast helistasin uuesti, et minna esimesi analüüse andma.
Partnerile sel hetkel veel mõtet ei tutvustanud. Kuna pillidest tuli loobuda ja vahekord pidi siiski kaitstud olema, siis pidin lõpuks ikkagi teema üles võtma.
4. Kuidas sa ennast kurssi viisid?
Infot sain Google’st. Huvitava faktina mainiksin, et teemat guugeldades avastasin, kui keeruline on kunstliku viljastamisega seonduv seadusandlus. See juhtis mind õigusteaduse radadele ning olen praeguseks erialase töö kõrvalt seda ka juurde õppinud.
5. Kas siis tegeled praegu meditsiiniõigusega?
Ei, aga tahtsin öelda, et selle valdkonna juriidilis-eetilised kokkupuutepunktid innustasid mind huvi tundma juura vastu, mis seni oli hirmutavalt mõjunud.
6. Kellele rääkisid soovist asuda munarakudoonoriks, kuidas reageeriti?
Kaaslane vajus alguses täiesti näost ära ja käitus sedamoodi nagu oleksin mingi pöörase usulahuga liitunud. Kuna ma olin ise vaikselt end teemaga kurssi viinud, siis endalegi üllatuseks asusin justkui õigustaja rolli.
Naistearstile rääkisin vaid, et ei soovi uut pillide retsepti. Tema arvas, et planeerin rasedust ning oli nii positiivselt meelestatud, et ma ei julgenud öelda, mis põhjusel ma seda tegelikult ei vajanud.
Aga rohkem ma kellelegi plaanist ei rääkinud, ka kodustele mitte.
7. Kuidas sinu jaoks munarakkude loovutamise protseduur kulges?
Üsna kiiresti selgus, et sobin munarakudoonoriks. Loomulik menstruaaltsükkel taastus kiiresti ja alustasin ravimite manustamist. Minu jaoks muutus asi tõsiseks, kui alustasin süstitavate ravimitega, tekkis eriskummaline vastutustunne. Kuigi arst kõike selgitas ja rahustas, oli esimesel korral palju mõtteid selle kohta, mida ma valesti võiksin teha. Õnneks arstlikus kontrollis oli näha, et kõik on korras ja ravimid toimivad sihipäraselt. Mina mingisuguseid kõrvalmõjusid ei tundnud, vaid kõht oli natuke „raske“. Munarakkude eemaldamise ajal magasin, pärast olin veidi uimane ning kõht oli tundlik, aga olin sellest eelnevalt teadlik. Hilisemaid probleeme ei esinenud.
8. Kuidas sa jõudsid teistkordse loovutamiseni ja kas see oli kergem?
Minuga võeti ise kliinikust ühendust ja öeldi, et on taastekkinud olukord, kus on ootejärjekord doonormunarakkudele. Kuna minult saadi väga hea hulk häid rakke, siis paluti mul mõelda järjekordse loovutamise peale, sest kõik kulges minu puhul väga hästi. Teine kord olin kindlasti rahulikum ja tegin lihtsalt asja ära.
9. Mis sind motiveeris munarakudoonoriks hakkama?
Mul polnud ühtainsat põhjust seda teha. Nägin kuulutust, sain aru vajadusest ja kuna doonorlus on anonüümne ning transpordi- ja ajakulu eest on ette nähtud rahaline kompensatsioon, jäin nõusse. Ma ei taha küll küüniline olla, aga tõden, et rahata ja avatud isikuandmetega doonorluse puhul oleksin loobunud. Leian, et arvukad arstivisiidid, mis tuleb teostada munarakkude stimuleerimistsükli järgi, loovad õiguse kompensatsioonile.
Olles nüüdseks ka ise ema, on mõtted muutunud. Tunnen, et olen aidanud inimesi, kes ei saa emadust abita kogeda. Alles sünnitamine ja ema rolli kogemine panid mind mõistma, kui raske on aru saada neist, kes lapsi soovivad, kuid ei saa. Seda mõistab vaid inimene, kes on antud olukorras. Arvatavasti poleks ka minu ema hästi leppinud teadmisega, et oma munarakke loovutan. Tundub, et inimesed on valmis asjaoludega leppima, kuid ei soovi neid mõista.
10. Kas nüüd emana mõistes vajadust ja olles veel õiges vanusegrupis loovutaksid veelkord?
(Naerdes) Mina olen oma panuse andnud, nüüd on teiste kord!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga