Munarakudoonorlus on protseduur, kus üks naine loovutab oma ootsüüdid (ehk viljastamata munarakud) teisele naisele, kes vajab ootsüüte.
Eestis on viljatusravi reguleerivaks seaduseks „Kehavälise viljastamise ja embrüokaitse seadus“ ja sellega kaasnevalt ka doonrrakkude kasutamise reguleerimine viljatusravis. Selle seaduse kohaselt on doonor-sugurakkude, nii seemnerakkude, kui munarakkude, kasutamine Eestis lubatud.
Oletatavalt on Eestis kogutud aastate jooksul 200 seemnerakudoonorit ja 100 munarakudoonorit. Kuid seda on siiski vähe ja vajadus aina kasvab.

Doonorrakkude kasutamise näidustus on sugurakkude puudumine – kas mehel või naisel, või erinevatel meditsiinilistel põhjustel nende rakkude sedavõrd halb kvaliteet, et paaril omavahel lapsi saada ei õnnestu. Doonorseemnerakke soovivad kasutada ka naised, kellel seksuaalpartner puudub, sest Eesti seadusandlus lubab üksikul naisel kasutada lapse saamisel viljatusravi abi.
Viljatusravi läbival paaril õigus teada doonori üldiseid bioloogilisi andmeid – vanus, pikkus, kehaehitus, juuste värv, silmade värv, nahavärv, veregrupp ja reesusfaktor – ning sotsiaalseid andmeid – rahvus, haridus, perekonnaseis ja laste olemasolu. Eesti seadusandluse kohaselt on sugurakudoonoril (munaraku- ja seemnerakudoonor) õigus saada ka rahalist hüvitist. Tegemist on protseduuriga ning doonori aeg ja vaev peab olema vääriliselt hüvitatud!
Sugurakkude doonorlusse peaks suhtuma kui abiosutamisse, sest tegelikult kasvab doonorite vajadus aastast aastasse. Jättes kõrvale erinevad väärarvamused, võõrastava suhtumise, on see üks võimalustest sooritada heategu – loovutada viljatutele paaridele doonorrakke. Praktikas muutub järjest suuremaks paaride arv, kes on otsustanud kasutada doonorrakke ja kellele doonori kasutamine on ainus võimalus saada perelisa. Selle pärast on paljud kampaaniad seotud elu kinkimisega, sest seda see täpselt on. Üks kampaania on toredasti kokku võtnud doonorluse:
"Paljud doonorid aitavad päästa elusid, kuid meie doonorid aitavad alustada elu"
Pealegi läbivad doonorid väga range tervisekontrolli ja peavad olema viljakuse poolest tunduvalt üle keskmise, seega doonoriks saades võib naine või mees tunda oma viljakuse ja hea tervise üle uhkust. Lisaks, doonorikandidaadid saavad väga palju informatsiooni ja lisateadmisi enda viljakuse vallas, mis kindlasti tulevikud pereplaneerimisel tuleb kasuks.
Noored naised vanuses 18-35 võivad tulla munarakudoonoriks. Nagu mainitud, on tegemist protsessiga, mis hõlmab terviseanalüüse ja konsultatsioone. Iga hetk võib protsessist välja astuda. Loodetavasti, mõte settib ning järgmistest postitustes teeme juba täpsema protseduuri ülevaate. Kui aga huvi suur, vastame emailis ja telefonis hea meelega küsimustele – kirjutage meile julgelt, selleks me siin olemegi!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga