Igal naisel ja mehel, kes on pidanud viljatusravi läbima on oma lugu rääkida – kõik lood mõtlema panevad ja kurvad oma reaalsuses. Toome teieni loo ühest vaprast naisterahvast, kes soovib jagada oma lugu 10 aastat kestnud viljatusravist, mille õnnelik lõpp oli munarakudoonori kasutamisega viljatusravis.
Meie lugu algas juba väga pikka aega tagasi, alustasime kooselu juba 90 ndatel ja loomulikult oli sellel ajal meie majanduslik olukord ebapüsiv ja me isegi ei mõelnud lastesaamisele, elasime koos ja rabelesime põhivajaduste täitmise nimel. Tagantjärele mõeldes alles saan aru kui kiiresti aeg läheb ja kui palju aega me raiskasime. Praegu ma olen alles jõudnud teadmiseni, et kui oleks tookord mõelnud lapse saamisele ei oleks ilmselt ülejäänud asjad tulemata jäänud, aga see tõdemus tuli alles elukogemusega. Siis 20 aastat tagasi me ei pööranud mingit tähelepanu sellele ega teadvustanud mingil moel seda probleemi, et meil ei ole last(lapsi). Praegu ma ei saa aru kuidas ma ja me olime nii rumalad, et me ei saanud juba siis aru, et meil võiks sellega mingi probleem olla. Peale 2 aastast kooselu ei kasutanud me minigsuguseid kaitsevahendeid. See oli muidugi ka ajajärk kus viljatus ja viljatusravi teemad ei olnud aktuaalsed ja nagu ma praegu tean siis alles alustasid esimesed spetsialistid selle erialaga tegelemist. Sellel ajal lapsed kas tulid või ei tulnud.

Millal Sa hakkasid sellele mõtlema?
Jällegi, praegu on seda isegi piinlik meelde tuletada aga kui olin 34 ja olime koos olnud juba 10 aastat! Ja kõigil meie ümber, kaasaarvatud lähisugulastel olid järeletulijad. Alustasin esimeste sammudega, minnes kõigepealt ise tavagünekoloogi vastuvõtule, mitte profülaktilise tervisekontrollile vaid konkreetsete küsimustega, mis mul viga on. Selleks ajaks olin juba ka mitmeid kordi tajunud selgeid vihjeid, et probleem on minus. See arvamus oli vähemalt sellel kümnendil väga juurdunud, et viga on naises. Ise mõtlesin samuti, sest nooruspõlves jäid seljataha mitmed põletikud ja ka katkestatud rasedus. Olles vastuvõtul ja vastates arsti küsimustele meenus mulle järsku väga teravalt situatsioon aastate tagant, kui kahtlustasin, et olen rase ja see mõte hirmutas mind, sest olime planeerinud parema eluaseme soetamist. Ma käitusin nagu pead liiva alla panev jaanalind ja kui menstruaaltsükkel algas peaaegu kolm nädalat hiljem suurte valudega, olin rahul!!! Nüüd kui arst küsis kas on praeguse partneriga ette tulnud rasedusi, mis on katkestatud või katkenud, oskasin ma vastata ainult küsimusele abortide osas. Teist poolt küsimusest ma ju ei teadnud, sest tookord seda kahtlust endas kandes ma ei kontrollinud seda mingil moel kas see oli tsüklihäire või varajane rasedus. Peale vastuvõttu tabas mind enesesüüdistuste laine. Siis alles kuulsin ja sain teada, et Eestis on tööd alustanud juba mitmed kliinikud, mis tegelevad selliste paaridega! Sain kommentaari, et miks me oleme nii kaua aega kulutanud, et jõuda abi otsimiseni.
Need olid 2000-ndate algusaastad ja koju jõudes alustasin info kogumist, ma olin üpris kohkunud sellest, mida kõike ma veel ei teadnud enda kui naise kohta.
Selle võib lühidalt kokku võtta nii, et järgmised 9 aastat kulutasime väga palju aega ja raha selleks, et last saada. Lõputud nõustamised, süstimised ja protseduurid. Käisime läbi olemasolevad ja juurde tekkinud viljatusravi kliinikud ja arstid. Saavutasin mõnel korral nn biokeemilise raseduse, vereproov näitas rasedushormooni tõusu veres, aga kuu aja möödudes oli kõik lõppenud.
Kas te saite vastuse viljatuse põhjuse kohta?
Ei ei saanud, vastus oli selline, et põhimõtteliselt on mõlemal poolel uuringute tulemusena seis selline, et võiks lapsi saada ja peaks ka ise viljatusravi tsüklite vahel kindlasti proovima rasestuda. Mingil määral oli see kergendus minule, et põhjus pole ainult minus, aga vastus diagnoosina „ebaselgetel põhjustel viljatus“ pole siiski kuigi suur kergendus. See ainult vähendas lootusi, sest niipalju ka meditsiinikauge inimene taipab, et kui on konkreetne põhjus, on ka konkreetsemad lahendused. Meile jäi ainult lõputult proovida.
Kas Sa tahaksid sellest ka rääkida, mida see tähendas sulle ja teie suhtele?
(Pikk paus) …..mis te siis ise arvate? Ma hakkasin vältima kohtumisi sugulastega, sest küsimused perelisa ja lastelaste teemal muutusid järjest sagedasemaks. Ma ei olnud valmis ega tahtnudki rääkida kellelegi meie diagnoosist „viljatu paar“ ja pidin aastaid kuulama oletusi, et see on meie enda mugav soov mitte lapsi kasvatada. Vältisin neid seetõttu, et sealt koju naastes poetasin alati salaja pisaraid. Tundsin ikkagi ennast süüdi ja süüdistasin mõttes ka partnerit. Tema ilmselt mind ka. Nagu ikka eestlased, me ei rääkinud sellest omavahel emotsionaalsel tasemel vaid ainult päevakorra punktide kaupa, et mis nüüd on vaja järgmiseks teha. Muidugi see mõjutas, aastate kuludes tundsin järjest enam, et meie suhe on surnud ja ei liigu kuhugi edasi, on ainult ühised majanduslikud ja olmelised asjatoimetused.
Selleks ajaks oldi juba pakutud ka doonorrakke aga doonorseemnerakkudega protseduure ja kuigi mu partner otseselt midagi ei öelnud sain järgnevate nädalate õhustikust aru, et see ei tule absoluutselt kõne alla.
Suhtele tähendab see seda, et midagi on kogu aeg õhus, mis lõhub ja lahutab. Seks on kohustus lapsi saada ja vaikiv vastastikune süüdistamine hõõgub pinna all. Läbisin mitu laparoskoopilist operatsiooni ja eemaldati munajuhad põletiku tõttu. See tekitas emotsionaalse mõõna, sest nüüd teadsin kindlalt, et loomulikul moel ma rasedust ei saavuta. Pidev negatiivsete emotsioonide mahasurumine, mis meeste puhul avaldub lõpuks ilma põhjuseta vihapursetena ja naiste puhul pisarate valamisena. Mis siin ikka rohkem öelda.
Siis otsustasime lõpetada ja läksime vanemate kursustele, keda valmistatakse ette lapsendamisega seonduvaks.
Kuidas seda emotsionaalselt kirjeldaksid?
Pean ausalt tunnistama, et see mõjus väga hästi. Seal olid samade probleemidega inimesed. Puudusid tavaseltskonnale iseloomulikud survestavad seisukohad ja eelarvamused. Tundsin üle aastate jälle, et me oleme paar. See oli nagu psühhoteraapia mida me kunagi polnud otsesel põhjusel ette võtnud ja vabastas oluliselt pingetest, sest lahendus paistis.
Teil on laps, kuidas jõudsite lapse saamiseni?
Kui olime peaaegu lõpusirgel, leidis aset omavaheline jutuajamine, mis mind selle toimumise ajal vägagi ärritas, aga hiljem me ikkagi otsustasime veel viimast korda proovida. Ja seekord tõesti ma lubasin, et see on VIIMANE KORD! Läksime tagasi viljatusravi kliinikusse ja esitasin kogu oma loo uuesti. Seekord paluti meil kaaluda munarakudoonorluse võimaluse kasutamist, sest olime oodanud nii kaua, et minu vanus oleks olnud õnnestumiseks suur takistus. Ja kuigi oli seljataga juba pikk loetelu ebaõnnestumisi, ei lähe sa ikkagi sinna mitte millegi muu pärast kui, et ehk seekord õnnestub.
Kas otsus tuli kergelt?
Ma ei taha sellest rääkida, aga kuna otsustasime, et viimane kord, siis läheme kõige peale välja, mis varem on kõrvale jäetud. Ma ei julgenud seda isegi õieti mõelda, aga kaks nädalat peale siirdamist juba ma tundsin, et seekord on midagi teistmoodi. Kramplikult üritasin lootusi mitte üles kütta ja ei rääkinud nendest tundmustest mitte kellelegi.
Ja siis kui sa said aru, et seekord on asjad arenenud kaugemale kui eelnevatel kordadel?
Pean ütlema, et esimesed 20 rasedusnädalat ma kogu aeg kartsin rõõmustada ja olin ikkagi kogu aeg valmis kõige halvemaks. Ma uurisin järgi kui suurest rasedusnädalast alates õnnestub lapse elu päästa katkemise korral, nii et ei jääks väga suuri kahjustusi. Ma mõtlesin sellest ainult iseeenda sees ja üritasin mitte millegagi ära rikkuda oma partneri rõõmu. Ma elasin sellest, kuidas vähesed, kes sellest teadsid, ütlesid mulle, et nüüd ei saa enam midagi valesti minna. Siis tulid veel veretestid ja looteanatoomia uuring. Naised, kes on loomulikul teel lapse saanud, ei saa aru, mida minu kogemusega inimesele nendele uuringutele minemine tähendab.
Kõik läks ju hästi nagu nüüd teame!
Jah, seda on lihtne öelda tagantjärgi. Kui saabus tähtaeg, muretsesin ma loomulikult veel oma vanuse ja esimese sünnituse pärast. Hiljem polnud sellele enam aega mõelda, nagu kõik sünnitanud naised teavad.
Kas ma tohin esitada sellise küsimuse, et kas sa mõtled sellest, et ühed rakud on doonorilt?
EI. Kui mulle kliinikust helistati, et on leitud doonormunarakkude loovutaja ja peaksime 2 kuu pärast alustama ettevalmistusega, tundsin tänulikkust selle anonüümse isiku suhtes. Aga ma olen selle lapse kandnud ja sünnitanud, ma kogen oma partneriga ühtset lapsevanemaks olemist, et ainuke millest ma mõtlen on see, et ma olen lõpuks ühe imearmsa tüdruku ema!