Üldiselt on naisele antud võime rasestuda iga kuu, kuid loodus pole nii helde ja reguleerib inimeste viljakust omasoodu. Seetõttu on kahjuks vähesed naised võimelised „käigu pealt“ rasestuma. Leidub mitmesuguseid põhjuseid, miks loomulikul teel rasestumine on raskendatud. Olukorras, kus enam tavapärasest kehavälisest viljastamisest abi pole, saab kaaluda doonorrakkude kasutamist. Näiteks on see oluline naistele, kellel esineb varane menopaus (enne 40ndat eluaastat) või kelle viljakus on vähenenud vähi ja kiiritusravi tõttu.
Soovides rasestuda doonormunarakkudega, võib leida doonori oma tutvusringkonnast (näiteks sugulane, sõber) või eelistada anonüümset munarakudoonorit. Viimased on Eestis vaimselt ja füüsiliselt terved naised vanuses 18-35 aastat. Anonüümse doonori valikul on munarakkude loovutajast teada rahvus, nahavärv, haridus, perekonnaseis, laste arv, pikkus, kaal, juukse- ja silmavärv. Anonüümne doonorlus tähendab, et Eestis pole 18 aastaseks saanud lapsel võimalik geneetilise vanemaga kontakti saada. Samuti ei saa doonor teada, kas ja kui palju lapsi on tema rakkudest sündinud. Jääb vanemate otsustada, kas ja millal nad lapsele doonor-munarakkude kasutamisest räägivad.
Kuna otsusega kasutada doonorrakke käib kaasas nii meditsiinilisi kui emotsionaalseid-eetilisi mõttekohti, on soovituslik külastada nõustajat või teemat oma naistearstiga arutada. Paljudel paaridel tekitab pikk ja keeruline ootamine muret ja pingeid, mida saab nõustajate abiga leevendada. Nagu ka tavapärase rasedusega, võivad doonorrakke kasutavatel vanematel tekkida kõhklused ja segased tunded, kuid see on loomulik. Rasedusperiood võimaldab lapse ja vanemate vahelisele tugevale bioloogilisele sidemele aluse panna.
Kui otsus munarakudoonorit kasutada on kindel, sõlmitakse viljakuskliinikuga leping munarakudoonori munarakkude kasutamiseks ning koostatakse arstiga edasine raviplaan. Nimelt on embrüo loomiseks võimalik kasutada juba eelnevalt loovutatud ja külmutatud munarakke või siis luua embrüo samal hetkel, kui toimub doonorilt munarakkude kogumine. Kui esimese variandi puhul ei ole doonori menstruaaltsükkel enam oluline, siis teise puhul peab doonori ja retsipiendi ehk munaraku saaja tsüklid sünkroniseerima. See on oluline, et hetkeks, kui munarakud on kogutud ja viljastatud, oleks retsipiendi emaka limaskest valmis siirdatavat embrüot vastu võtma. Tsüklite sünkroniseerimiseks ja vajadusel emaka limaskesta ettevalmistamiseks kasutatavad ravimid (östrogeenid-gestageenid) on enamasti tableti kujul, kuid võib kasutada ka süstitavaid, plaastrikujulisi või tuppe viidavaid ravimvorme.
Üldjuhul saadakse munarakkude viljastamisel rohkem kui üks embrüo. Siirdatakse aga korraga üks-kaks embrüot. Ülejäänud külmutatakse järgnevate tsüklite jaoks ja kasutatakse vajadusel edaspidi.
Sobiliku doonori leidmise hetkest siirdamiseni võib kuluda mitmeid nädalaid kuni mitu kuud. Rasestumise edukus sõltub nii embrüote kvaliteedist kui ka retsipiendi emaka ja limaskesta seisundist, samuti üldisest tervislikust seisundist. Praegused uuringud näitavad, et rasedus tekib doonormunarakke kasutades tõenäosusega 50-60%.