Esimese lapse saamist lükatakse aina kaugemale tulevikku. Nii ühis- kui keskkonna muutused on kaasa toonud viljakusprobleemide kasvu. Kuigi probleem süveneb, on lasteta inimeste ning viljatuse põhjuste ja kehavälise viljastamise mõistmine pigem kesine ja kultuuriruumist sõltuv. Eestis läbi viidud anonüümne küsitlus, kus osales 90 naist ja 10 meest, annab aimu kodumaal viljakusraviga kaasaskäivatest hoiakutest-uskumustest. Artikkel põhineb folkloristi ja usundiuurija Reet Hiiemäe uuringul viljatusprobleemiga pöördunud inimestest ning nende uskumustest.
Veel sada aastat tagasi peeti lastetuse põhjuseks enamasti kurja silma, needust või muud nõidust. Nii eesti kui teiste rahvaste pärimuses leidub muinasjutte sellest, kuidas lastetu paar tahab kasvõi näpuotsa pikkust lapsukest ja soov täitub. Seega on igatsus järeltulija järele üpriski universaalne. Paraku rääkides üldisest suhtumisest lasteta peredesse, on hoiak läbi ajaloo olnud pigem halvakspanev ja mõistmatu.
Aja jooksul on hoiakud viljatusravi ja lastetute inimeste suhtes siiski leebemaks muutunud. Küsitlusest selgub, et sellest hoolimata levib teadmatus ning väärinfo, sealhulgas arvamused, et mitmikute sünni taga on alati kunstlik viljastamine; et kunstlik viljastamine on lihtne ja 100% efektiivne ning lastetus on paari enda (mugav) soov. Lisaks kunstliku viljastamise olemuse hägusele mõistmisele kardetakse, et katseklaasilapsed pole normaalsed, täisväärtuslikud; arvatakse ka, et alternatiivmeditsiin (näiteks refleksoloog, hiina meditsiin, nõiad, kätega ravitsejad, massaaž) lahendaks probleemi. Peale selle avaldab meediagi tasakaalustatud viljakusravi alast teavet vähe ning pigem leiavad kajastamist kas äärmuslikud negatiivsed juhtumid või edulood, kus peale pikki aastaid proovimist lapsesaamine lõpuks õnnestub. Selliseid lugusid peaaegu ei kajastata, kus kirjeldataks viljatusprobleemidest hoolimata õnnelikke paare.
Soovimatu lastetuse põhjusena nähakse sageli karmat, saatust, Jumalat, looduse tahet, needust. See mõjub lohutavalt, samamoodi nagu ka hoiakud „kõik on millekski hea, ju pidi nii minema“ jmt. Veel süüdistatakse ennast ja oma eluviise, näiteks peetakse viljatuse põhjusteks lapsena külmal kivil istumist, partnerite rohkust, suitsetamist jmt. Ka selgeltnägijad jt ravitsejad panevad lõpliku vastutuse lastetule, väites muuhulgas, et lapsesaamine õnnestub, kui seda piisavalt tahta. Samuti on tervendajate õpetused kaasa aidanud vaatenurga levikule, mille kohaselt tuleb rasestumiseks eostamata lapsi enda juurde kutsuda. See haakub uskumusega, et laps ise valib endale vanemad ja õige aja sündimiseks. Kuigi leidub neidki, kes ei taju lastetust sügava kriisina või suudavad sellega ratsionaalselt toime tulla, nt adopteerimise kaudu, mõjub lastetus valdavalt raskelt. Pidev meditsiini areng ning kõigi võimaluste kasutamine aitab enda süütundega rahu teha. Ka ebaõnnestunud proovimist tajutakse väärtuslikumana kui mitteproovimist. Ent siiski tunnetavad lastetud kõrvalseisjate seas sageli, et lasteta naine on probleemis ise süüdi, kui viljatusravi aga edukaks osutub, on tegemist meditsiini võidukäiguga.
Küsitlusest selgub ka, et naised ei pea end lasteta täisväärtuslikuks. Isa rolli suhtutakse vabamalt, kuid tõelise mehe, naise või perena tajutakse end eelkõige läbi laste. Pereta tuntakse end poolikuna. Sellega on kooskõlas ka uuringud, mis tõdevad, et soovimatu lastetusega võivad kaasneda psühholoogiliselt rasked tagajärjed nagu depressioon.Vaimse tervise säilitamiseks on olulised kaks komponenti: a) esiteks emotsionaalne toimetulek – kuidas olukorda tajutakse ja mõtestatakse. Objektiivsest olukorrast määravam on see, kuidas inimene olukorda ise tajub. b) teiseks probleemile keskenduv toimetulek – variandid olukorra muutmiseks. Soovimatule lastetusele lahenduse leidmiseks rakendatakse nii meditsiinilist viljatusravi, nii-öelda piiripealseid lahendusi (näiteks Hiina meditsiin) kui ka maagilisi lähenemisi nagu viljatusravikliiniku vahetamine veendumuse tõttu, et ebaõnnestumiste negatiivne energia on sinna akumuleerunud. Maagilistele piirialadele jäävad ka mitmesugused toitumissoovitused, näiteks usk, et kanamuna söömine soodustab viljastumist.
Uurimuse kokkuvõttes tõdetakse, et need, kelle jaoks lastetus on probleem, on valmis ära proovima kaasaegse meditsiini poolt pakutavaid lahendusi, samuti muutma toitumist, elu- ja mõtteviisi, et kõik oleks „õigesti“ tehtud. Soovitavalt võiks viljatusraviga kaasneda pädev psühholoogiline nõustamine, mis kinnitaks, et viljatusega seonduvate uskumuste näol on tegemist normaalse toimetuleku strateegiaga.