Kunstlik viljastamine on teema, mis tõstatab dilemmasid, kergitab emotsioone ja kütab üles arutelusid. Üheks küsimuseks, mida eriti ei küsita, aga millest vajadus IVF-i järele alguse saab, on: miks me tahame „omaenda“ last. Kas oma laps on defineeritav bioloogia, geenide, sarnase välimuse-iseloomu vm kaudu?
Kunstlik viljastamine on kulukas nii emotsionaalselt kui rahaliselt, sageli tuleb enne rasestumist läbida mitmeid tsükleid ning kõik see mõjutab paarisuhet. Enne kunstliku viljastamise kasuks või kahjuks otsustamist, tasuks endale oma ootused-lootused selgeks mõelda. Mõni pere võib leppida teadmisega, et nad ei saa ise last ning anda võimaluse lapsel nende ellu jõuda teisel viisil, avastades lõpuks, et ka too on „oma“ ning läbitud katsumused on paarisuhet tugevdanud ning kasvatanud tolerantsust teiste suhtes. Mõni aga avastab, et tahab teha kõik endast oleneva, et kanda ja sünnitada laps ise ja teada, et jagatakse ka geneetilist materjali. Igasuguste valikute tegemise aluseks on esmajoones pädev nõustamine.
Soov oma lapse järele viitab igatsusele lapsest, kes näeks välja ja käituks vanema moodi. Eostatud laps pärib nii emalt kui isalt 50% geneetilisest materjalist ning kuigi geneetika mängib nii välimuses kui ka iseloomu kujunemises rolli, on pea samaväärselt oluline ka keskkond. Inimene kipub olema veendumusel, et „oma“ laps on mingil moel vanematele tuttavam, sarnasem, lähedasem kui adopteeritud laps. Kuid „oma“ tunnevad ära ka adopteeritud laste vanemad. Samamoodi tuleb ette olukordi, kus bioloogilised/geneetilised vanemad ei tunne lapsega mingit seost ei välimuse ega iseloomu poolest. Seega võib väita, et geneetiline ühendatus on ülehinnatud, see ei taga vanema rolli nautimist ega suuremat lähedust lapsega. Teisest küljest võimaldab edukas IVF kogeda rasedust ja sünnitust ning tunda lapse liigutusi enda sees.
Adopteerimine ja sünnitamine on erinevad viisid, mis mõlemad võimaldavad luua pere. Tunne, et tegemist on „minu lapsega“ ei tulene mitte sünnitusest, vaid vanemaks olemisest, sõltumata sellest, kas laps on eostatud loomulikult, kunstlikult või üleüldse adopteeritud. Lapsevanemaks saamine on eriline ja ükski variant pole teisest parem. Oma laps ei peaks olema enda käepikendus ega omandus/vara. Vanem saab last mõjutada, suunata, kasvatada, kuid mitte omada. Heaks vanemaks olemine sõltub lapse eest hoolitsemisest ja armastusest, mitte võimest lapsi saada.
Lõpetuseks väike videoklipp perekonnast, kes on saanud lapse nii IVF-i kui adopteerimise kaudu: http://uudised.tv3.ee/eesti/uudis/2013/11/14/kuidas-eestis-last-adopteerida.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga