Kunstlik viljastamine ehk IVF muutub nii teaduse arengu, haigekassa toetuste kui ka sünnitusea kasvamise tõttu aina levinumaks. Ometi käivad sellega kaasas mitmed tabud ja eelarvamused. Tegemist on justkui loodusele või Jumalale vastu astumisega ja selle tulemusena võiks eeldada, et „IVF lapsed“ on füüsiliselt või vaimselt ebaterved lapsed.
Postitus, mida praegu loed, teeb lühikese ülevaate, kas ja millised on potentsiaalsed ja reaalsed erinevused „katseklaasi“ ja „tavaliste“ laste vahel. Meie hulgas on enam kui viis miljonit viljatusravi abiga sündinud last, küsigem endalt, kas saab enam teha eristusi?
Teadaolevalt esimene IVFi tagajärjel sündinud inimene on Louise Joy Brown (sünd. 1978). Järgnevate aastakümnete jooksul on kunstliku viljastamise abiga sündinud lapsed muutunud statistiliselt oluliseks näitajaks elanikonna arvu suhtes. See annabki võimaluse teha kokkuvõtteid ja laiapõhjalisi uuringuid.
TEOORIA EHK MIKS KUNSTLIKU VILJASTAMISE ABIL SÜNDINUD LAPSED ÄKKI EI OLEGI NORMAALSED
ART ehk abistav reproduktiivtehnoloogia on termin, mida kasutatakse erinevate kunstliku viljastamise metoodikate (IVF, ICSI, surrogaatlus, inseminatsioon jmt) tähistamiseks. ARTi kasutamine loob seitse potentsiaalset kitsaskohta, mis põhjustavad eelarvamusi katseklaasilaste tervise suhtes ja annavad aluse uuringuteks:
1. ART metoodika võimaldab viljastumisprotsessiga manipuleerida, ületades tüüpilisemad viljakusprobleemid, näiteks ummistunud munajuhad, kahjustunud munasarjad, madal spermatosoidide hulk.
2. Mehepoolse viljakuslanguse puhul on suureks abiks ICSI (Intracytoplasmatic sperm injection, seemneraku süstimine munarakku). Erinevalt klassikalisest IVFist valib ICSI käigus embrüoloog seemneraku, millega munarakk viljastada ning seda tehes eiratakse looduslikku selektsiooni. Selle tulemusel tõuseb potentsiaalsete järglaste hulgas esile kolm teoreetilist murekohta:
a) ICSI seemnerakud valib selektiivselt välja embrüoloog ning tegemist ei pruugi olla normaalse gameediga, mis tegelikult looduslikult munaraku viljastaks.
b) ICSI protseduuri käigus manipuleeritakse nõela abil munaraku membraani ja tsütoplasmaga. See aga võib munarakku vigastada, nii et suureneb risk ebanormaalselt areneva järglaskonna jaoks.
c) Vähenenud viljakusega mehed, kes on ICSI kandidaadid, on sageli ebanormaalse Y-kromosoomi kandjad ning antud geenimutatsioonid võivad ka järglasele üle kanduda. Kuna madala seemnerakkude arvuga meestel on suurenenud geneetiliste kõrvalekallete risk, on soovituslik enne ART protseduuri külastada geneetilist nõustajat.
3. Paarid, kes pöörduvad ARTist abi otsima, on reeglina vanemad kui suguühtest viljastunud naised – keskmine vanus 33 vs 27 aastat. See aga iseenesest suurendab nii geneetiliste probleemide kui ka raseduskomplikatsioonide ilmnemise tõenäosust.
4. Viljatusravi vajavad paarid on enamjaolt geneetiliste või meditsiiniliste probleemidega, mis iseenesest võib laste arenguprobleeme suurendada.
5. IVFi läbivad naised võtavad hormonaalseid ravimeid enne ja peale protseduure ning ka see võib arenevaid embrüoid mõjutada.
6. Viljastumisprotsessiga manipuleerimine võib mõjutada loote arengut.
7. Loote arengule mõjub negatiivselt mitmike kandmine ning IVFi levik on hüppeliselt tõstnud viimaste sündi. Kuna mitmike sünd komplitseerib nii rasedust kui laste arengut, soovitavad kaasaegsed juhtnöörid limiteerida siirdatavate embrüote arvu alla 35-aastastel naistel ühe-kahe munarakuni.
Kunstlikku viljastamist käsitlevad uuringud tuleb hästi läbi mõelda ning planeerimise käigus on oluline arvestada mitmete muutujatega. Võimalike avalduvate probleemidena tuuakse välja geneetilised häired, kaasasündinud anomaaliad, enneaegne sünnitus ja perinataalsed terviseprobleemid, arengu-, käitumuslikud ning vaimsed probleemid.
PRAKTIKA EHK TEGELIKULT LAPSE EOSTAMISVIIS EI MÄÄRA TEMA TERVISESEISUNDIT, ISELOOMU VÕI VÕIMEKUST
Uuringutega kinnitatud tegelikkus:
Tõestatult on ARTi abil sündinud laste suurimateks riskifaktoriteks enneaegsus ja madal sünnikaal. Samas näitavad uurimused, et naistel, kellel viljastumine võtab üle aasta aega, on 1,5-2 korda suurem tõenäosus sünnitada madalama sünnikaaluga laps viljastumisviisist sõltumatult. Ka on tõestatud, et kui IVFiga loodud embrüot kannab viljakusprobleemideta surrogaat, ei esine enneaegsuse ega kaaluiibe probleeme.
Potentsiaalsete anomaaliate tõttu on väga palju uuritud ARTi tagajärjel sündinud laste arengut. Laste arengut ja käitumist hinnatakse standardiseeritud testide alusel. Näiteks võrreldi Belgia, Rootsi ning Ameerika ühisuuringus 300 ICSI abil sündinud viieaastast eakaaslastega, kes olid sündinud suguühtest. Laste psühholoogilises ega kognitiivses arengus ei ilmnenud märkimisväärseid erinevusi.
Võrreldes IVF/ICSI ja suguühte tagajärjel sündinud lapsi, näitavad senised uurimused, et laste motoorsed ning kognitiivsed võimed on üheväärsed. Laste intelligentsustulemused on rohkem sõltuvad vanema haridustasemest kui viljastumisviisist. Suuremõõtmelised, hästi disainitud uuringud (st arvestatakse vanust, suitsetamist, haridustaset, vaimseid probleeme jmt) on jõudnud tõdemuseni, et enamik ARTi tagajärjel sündinud lapsi on terved tüüpiliselt arenevad lapsed.
Lõpetaks siinkohal selle blogi kaaluka tõdemusega: Euroopa, Austraalia ega Ameerika teadlased pole leidnud märkimisväärseid erisusi eri viljastumisviisidega sündinud laste kognitiivses, motoorses ega käitumuslikuks küljes.
Kel teema vastu suurem huvi, soovitan lugeda 2007. aastal Jane Squires’ilt ja Paul Kaplanilt ilmunud kokkuvõtlikku artiklit: „Developmental outcomes of children born after assisted reproductive technologies (ART)“.
NB! Omaette lisaväärtuse annab tulevikus ART järglaskonna viljakuse ning järglaste uurimine. Kui nende järglased ja paljunemisviis on probleemivabad, saavad nii vanemad kui teadlased kinnitust, et loodud tehnoloogia on ohutu.