Hea uudis on see, et munaraku viljastumiseks ja rasestumiseks on vaja vaid ühteainsat seemnerakku. Saavutamaks seda, et parim munarakk kohtub parima spermiga, on loodus kujundanud naise kehast takistusraja, mis vilkad spermid tõeliselt proovile paneb.
Nimelt peavad spermid tupest liikuma mööda emakakaela emakasse ja sealt edasi munajuhadesse, kuid suur osa seemnerakke jääb kinni emakaela poolt sekreteeritud limasse või selle kurdudesse, lisaks hävitab naise immuunsüsteem seemnerakke kui võõrkehi ning niikuinii vaid pooled seemnerakkudest liiguvad selle munajuha poole, kus leidub vabanenud munarakk. Munajuhas peavad spermid võidu ujuma munarakuni. Niisiis, kui suurte kõhtudega naised ja beebireklaamid aina armsamaks muutuvad ning pereplaneerimine endalgi mõttesse poeb, tasub end kurssi viia viljastumise põhitõdedega.
Alustuseks tasuks süveneda oma menstruaaltsüklisse. Populaarsust on kogumas mobiiliäpid, kuhu on oma tsükli pikkust väga mugav üles märkida ning kohe ära näha potentsiaalselt viljakad päevad ning ovulatsiooni toimumisaeg. Paraku on siiski tegemist matemaatilise keskmise arvutusega ning päriselt ei pruugi ovulatsioon toimuda etteantud kuupäeval. Seepärast võiks ka ise mõista menstruaaltsükli loogikat.
Seda päeva, mil menses algab, loetakse tsükli esimeseks päevaks. Tsükkel kestab kuni järgmise korrani, kui päevad hakkavad. Keskmiselt on menstruaaltsükli pikkus 21-35 päeva ning võib olla igal kuul sama pikkusega või varieeruda ka igakuiselt. Sõltumata sinu tsükli pikkusest, võib arvutuslikult väita, et ovulatsioon toimub ~14 päeva enne järgmisi päevi.
Ovulatsiooni ajal, seega vaid 12-24 tunnise ajavahemiku jooksul, kui munarakk liigub munasarjast munajuhasse, on rasestumiseks vajalik, et toimuks munaraku viljastumine. Viljastumise tõenäosus on suurem, kui olla vahekorras enne ovulatsiooni toimumist, mitte selle järgselt (kuna see kindlustab, et munajuhas juba on sperme nö ees ootamas).
Kui munarakk on viljastumisvõimeline kuni 24 tundi, siis seemnerakud on suguteedes viljastamisvõimelised keskmiselt 72 tundi, aga ka kuni nädal peale vahekorda. Näiteks 30 päevase tsükli puhul võiks ovulatsioon toimuda käesoleva tsükli 30-14=16. päeval. Seksida tasuks seega paar päeva enne oodatavat ovulatsiooni ning edasi 2-3 päeva tagant, et tagada pidev ja piisav spermide hulk suguteedes (antud näites tsükli 14. ja 16. päeval).
Ovulatsiooni aega aitab lisaks matemaatikale määrata ka apteegist kättesaadav ovulatsioonitest või oma keha jälgimine. Peale päevade lõppemist on voolus peaaegu olematu, mõne päeva pärast voolus suureneb ning on kleepuv valkjaskollakas ning ovulatsiooni ajal tekib toore munavalge sarnane veniv värvitu voolus.
Eespool mainisin, et vahekord võiks toimuda paaripäevase vahega. Selle mõistmiseks räägime natuke ka seemnerakkudest. Sperma puhul on viljastumiseks oluline kahe teguri kombinatsioon:
Edasiliikuvate seemnerakkude arv. Igas väljapursatud milliliitris on miljoneid seemnerakke, kuid tavaliselt liigub neist edasi ~40% ning 60% spermidest tiirutavad ringiratast või püsivad paigal.
Spermide ülesehitus ehk morfoloogia. Laborandid hindavad mikroskoobi all spermide kuju – lihtsustatult, nö iluvigu võib esineda nii pea kujus kui ka kaela ja saba paksuses-pikkuses, rääkimata ehituslikest vigadest nagu viie pea või kolme sabaga sperm. Üldiselt aga viitavad kõrvalekalded sellele, et midagi on spermi arengus valesti läinud. Toodetakse neid ju pidevalt ja palju, nii et keha ei jõua sama efektiivselt vigu parandada-kontrollida kui munaraku puhul, kus suguraku tootmine allub teistsugusele loogikale. Isegi kui viljastumine ebanormaalse suguraku poolt õnnestub, ei pruugi tagajärjeks olla elujõuline ja korrektse kromosoomistikuga embrüo. Tähtis on teada, et täisväärtuslikuks hinnatakse sperma, kus normaalse kujuga sperme on vaid 4%, seega on ehitusvead tõeliselt levinud.
Näitlikustame selle jutu matemaatilise lihtsustusega keskmise härra M-i abil. Oletame, et härra M-l vallandub ühe seemnepurske käigus 2 ml spermat, seemnerakkude kontsentratsioon on 40 mln/ml, edasiliikuvaid sperme on 40% ja normaalseid spermatosoide 4%. Sellisel juhul on potentsiaalselt viljastamisvõimelisi sugurakke 80 000 000-st järel vaid 2*40 000 000*0,4*0,04 =1 280 000.
Spermide optimaalse arvu ja edasiliikuvuse jaoks parima tulemuse annab igapäevasest seemnepurskest hoidumine ja paaripäevase pausi pidamine – nii jõuab keha toota piisavalt uusi seemnerakke ja spermide kontsentratsioon tõuseb. Kui aga pidada sekselus üle nädala pikkust pausi, tõuseb küll seemnerakkude hulk, aga seda just nö vanade spermide arvelt, mis edasi ei liigu. Enne ovulatsiooni seksimine kindlustab selle, et spermid on jõudnud munajuhasse munarakku ootama.
Meestest ja sperma analüüsimisest tuleb edaspidi rohkem juttu, kuid hetkel on kohane tõdeda, et munaraku ja spermatosoidi kohtumine ning viljastumine on ka parimal viisil ajastatuna imeväärne. Niisiis, ei tasu endale ligi lasta kinnisideed kiirest rasestumisest seksirõõmude unustamise hinnaga, küll aga võiks oma võimaluste suurendamiseks õppida tundma enda ja kaaslase keha.